Eila öösel sai
kineskoobitorust oma ajukäärudesse kiiritatud põhjanaabrite
„Joomahullu Päevaraamatut”.
Kurat! ma ütlen, see
ju mu arust ehe traagika, olgugi, et komöödia sugemetega.
Miks ma seda janti
üldse kaesin, kui mujal lasti briti kvaliteetkriminalistikat mingisuguse
õõvastava pruudiga.
Põhjuse leiab alati
– vähemalt selline ütelus on.
Mitu-setu aastaid tagasi olin kunagisel
pinginaabril külas. Mitte just looderdamise peal, küll aga
küttepuude varumisel. Ta võttis selleks ajaks isegi mõned
ülearused puhkusepäevad välja. Peale metsatööd sai saunas suur
higi maha pestud ja tuppa jõudes oli perenaise tehtud soe söök
laual. Peale sööki vajusin ma igatahes koikule ära. Keset ööd
kuulen läbi une lõkerdamist ja homeerilist naeru, mis ei tahtnud kuidagi vaibuda.
Läksin uurima, kus
see nali on.
Kurat, pererahvas
istus köögilaua taga ja lugedes mingit raamatut, endal
lõkerdamisest silmad märjad ja itsitasid, vahepeal naerupahvakuid
esile tuues.
Hommikusöögi ajal
sattus mu pilk laual lebavale raamatule, mille tiitellehel oli kirjas „Joomahullu päevaraamat”.
Soovitati siis mulle ka seda lugemist...
Ju siis oli see
niivõrd hea raamat, et tasus teine linateoseks taguda.
Ei, ma ei ole
kriitik, aga hea esituse tegi minu meelest peaosaline ise.
Mu arusaama perra filmitegijad tögasid täiega sealset politseid.
Kokkuvõttes tasus küll põhjanaabrite saagajandi jõllitamine ärr.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar