Otsustasin eile, et
teen eelmise rattasõiduhooaja lõppkokkuvõtte. Kakkusin läbi
raskuste spidoka ratta küljest – no mitte aru ei saanud ma, kas
oli teine suurest külmast spidoka alusele sulanud.
Täisodomõõtja
näitab numbrikombinatsiooni 75:47, millise ajaga väntasin ma maha
1283,6 kilomeetrit. Keskmiseks kiiruseks tuli jämedas laastus kuskil alla 17 kilti tunnis. Kuna ma ei viitsi igal jalastumisel kiirusmõõtjat
kondiaurumasina küljest ärr väänata, siis on see üpris
ootuspärane tulemus.
Kas kujutate hetkeks
ette, kus ma kalmistul haudade vahel 30 km/h kimaksin?
Mis oleks küll juba väärt treeninguna asja ette lännu...
Kuid...
Mul on paraku austus
teispoolusesse kulgenute vastu, et seal isegi aeglasemalt kui
jalakäija kiirusega kõndida, trandulett käekõrval.
Äsjalõppenud
vändahooajal tutvusin suve keskel endomondo-nimelise rakendusega.
Lahe vidin tõepoolest, aga loll nagu saabas teine. Ei mõigata aru
saada, et talvel pole minust kondimurdjat ega enesetapumõtetega
väntajat.
Täna potsatas postkasti kiri, mis algas vist eesli
hirnumisega : „Hi, We Miss You!...”
Noh ja siis?
Mis see
neid peaks puudutama, et mul pole enam rahaollust, et osta spets
rasva-tüüpi ratast, misse pidi traktoriroomikuid kasutama.
Ostku
siis mulle sihuke asi ärr, küll ma siis sõidaks tollega soo peal nii, et
raba must, rakendus taskus töötamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar