Pööbli sekka eksinu...

Mahun!

Küll ma end ära mahutan.

Nii, kõht sisse tõmmata.

Mis? Misasja?

No kuule, soolikad ihkavad avarat ruumi kõhukelme sees – ei nemad sellest seksapiilist hooli.

Sellepärast lasen peale nööbi ja haagi kinnitamist lõdvaks.

Nojasiis?

Keda see kotib?

Et mu vats katab rihmapandla?

Tead, et mul on riidekirstu põhjas olemas korsetilaadne maika, vaat selle ma ajan enne selga.

Siis tuleb triiksärgilaadne toode, mis mu „kuuspäki” ära varjab.

Ja muidugimõsta tuleb ka mingisugune köiejupp kaela kõlkuma saada.

Täitsa olemas – veidi läppand petroolilehka eritab teine, aga küll see teiste indiviidide odekolonnihaisu sisse ärr varjub.

Niih, pintsak läheb või mitte ei lähe?

Kohe-kohe proovime...

Plekiline ta on – eelmiste pidusöökide märgid.

Nood on just nagu mingite festivaalide püsikundede värk – igal aastal märgistavad bling-blingiga vastava koha ärr niigut koer tõstab jalga.

Kui nüüd juurelda, siis mitusetu aastat tagasi sai selle ülikonnaga isegi mingil juubelil ärr käidud.

Keelega mekkides on tunda ühel plekil küll hapukapsa maiku.

Delikatess ju...

Kurat sellega!

Kamoon!

Ajab asja ärr küll – vaata, sa uskmatu, petroolilehk haarab ka selle meki ümara nurga taha.

Misse?

Egas ma nüid püünele trügi!

Ma lähe jo pööbli sekka!

Varbavahed, jah, eritavad vähe vängemat aroomi, aga kui koivad vette pistan?

Siis peaks too asi ka ärr lahenema.

Näedsa, sobiv isteplatski on ketti pandud minusugusele tolgusele.

...kui see varbaleotusmasin kord käima tõmmatakse...