Kui juba, siis juba...

Tagasi pöördudes aega, mil ma Tarbatu Pööbelmanni instituudis tudeerisin, meenus sügavast mälusopist üks seik matemaatikatunnist.
Ma ei mäleta kahjuks, mis ülesandeid me parasjagu lahendasime, ilmselt pidime x-le väärtuse leidma.
Mina üldiselt ei viitsinud matat lahendada, mõnigi kord oli mul vastus peastarvutamisega käes, tuli ainult jälgida komakohti ja - + ning sulgusid. Aga paprile kirjutasin vastuse valmiskujul. Ei mingit käiku, kuidas ma selleni jõudsin. Laiscus Con Tides...
Kaks kõvemat spordikutti olid omavahel kokku leppinud, et lahendavad ülesanded ära kiiruse peale.
Õpetaja kirjutas parasjagu ühe ülesande tahvlile, sai vaevalt ennast klassi poole pööratud, kui üle ruumi kõlas kõva häälega hüütud „VALMIS!“

Kujutlege nüüd vaimusilmas ette õpetaja hämmingut.
"Kuidas saab Teil vastus käes olla, kui ma vaevu lõpetasin tahvlile kirjutamise???"

Mineviku-meenutus kooliajast...

Ühel nädalavahetusel külla tulnud koolivennaga minevikuradadel heietades tuli mulle meelde seik viimsest kehalise kasvatuse tunnist, mis peeti Tarbatu Pööbelmanni-instituudi staadionil ja kus pidime aja peale sada meetrit jooksma.
Meite klass oli tegelikult üpris spordilembeline, kui välja arvata mina ja veel paar-kolm venda.
Poiste klass, mis teha – samas paralleelklassis oli enamuses tüdrukud vs. 4 kutti, kes ka meitega kehkat tegid.
Niisiis oli meil kõva koondis kokku seatud.
Egas miskit, pea kõik olid oma jooksuajad kirja saanud, kui mina sattusin stardis kokku kõige kõvema jooksukuulsusega, kes oli tollal juba medaleid korjanud nii ühelt kui teiselt spartakiaadilt, osalenud üle Eesti ümberjärve-jooksudel ja kes treenis Tarbatu ühe asisema treeneri juhendi perra.
Kordan, mina ei olnud spordipisikust vaevatud.
Start antud, panin mina lõikama.
Ausalt öeldes, ma arvasin, et paariline läheb koheselt minu kõrvalt tuuleiilina.
Veerand maad läbitud, tundsin ennast veidi imelikult, aga siiski panin tempot aina juurde ja juurde.
Alles üle poole maa peal, kui läbitud oli ca 55 või 65 meetrit, pühkis hea klassiveli minust mööda.
Minul lõppes peagi jaks ja võhm, aeg jäi minu jaoks seisma ning loivasin raske hingamisega üle lõpujoone.
Klassiveli pärast rääkis, kuidas ta silmi oli pööritanud, kui minuga poole maast pea võrdselt jooksis, siis oli viimase vindiga sundinud ennast kiirendama.
Lõpuks sai ta veel teada, et oli kooli rekordit korranud või uue püstitanud. Kehalise õpetajate näod olid igal juhul jahmunud...
Takkajärgi olen mõelnud, mis siis oleks olnud, kui ma paar aastat salaja igal õhtul Tähtvere pargis lihtsalt sörki jooksnud.

P.S. Seesinatine sissekanne kannab nummert 200 ja mina võtan nüüd sada sisse...
Proosit!

Huvitav, kas turu peal ka siirupit müüakse?

läksin kord mina, tasane mees
kõrtsu jooma ja juttu puhuma
ei osanud arvata elu sees
et ka lavale tantsu vihtuma

sääl tuli üks neidis kenakene
püünel ta laulujoru algatas
meid, kõrtsutäis karme mehi
ümber oma sõrme keeras ta

saabus küll üksikult ja karjakesi
karmide meeste teinepooled
kes lõid kõik korra majja
keegi ei taht' olla ärr koolend

jäin mina küll üksi laua taha
minu juurde see neidis istus
hiljem ma seisin keset lava
kõrtsurahvas põrandal nuttis

mina olen küllalt inetu mees
nina viltu ja silmad kõõrdis
lonkan... mida kõike veel
et siinsed neiud ärr pöör'sid

nüüd kui mina tegin suu lahti
ossa püss, kuis suud ammuli
kuulati mind ja mu seat'd tähti
püünele lähemale siis tammuti

kõrtsurahvas lõpuks viskas näppu
kõikide lõbuks ma suud pruukisin
haarasin neidise oma kaissu
teda ma kuumalt siis suudlesin

kõikjal ümberringi sigin ja sagin
äkitselt vaikus saabus kõrtsu
tõstsin silmad ja mis ma siis nägin
üks tulehark lasi peenikest törtsu -

HEI, HEAD LAADALISED!
KAS SIIN TURU PEAL KA SIIRUPIT MÜÜAKSE???
-õhutades peotäit ühesajalisi-
JA -HÕKK- HAPUKAPSAPEKKI KA SÜÜAKSE?

kõrtsmik, noogutas ja kallas õlle
taris söögigi vuhva lauda
levima hakkas aga sealt lehk
mis viiks mõnegi varakult hauda

kannatand vähe inimkond vänget haisu
kolisime välja kange luhvti kätte
too hakkas hirmsat moodi pähe
et haarasin ma siis neidise kaissu

mina koos nooriku ilusaga
kõndisin aga pikal alleel
kui pimedus sai meidki kätte
me huuled kohtusid veel ja veel...

Raisakulli karvapussakas...

Mul siin terve päev siuke väegade karvane tunne on, et kellegi karvasest käest hoolimata teeb minusugune üdini karvane karvanässakas mitte omaenda karvadest pilti, vaid läheb õngega oma karvadesse puuke püüdma ning looduse karvast ilmet üles võtma.
Kurat küll! Metsatöll esineb nädala pärast Tarvanpää lauluhiies – sinna tahaks küll ärr eksida.
Vat siis saanuksin ma tõepoolest karvaseid mehepoegi tagides ja muud karva riietuses objektiivi püüda.
Ebaõnn, vahest vist täiuslik ebaõnn, jälitab mind selsinatisel karvasel tiigriaastal.
Aga noh, pole hullu.
Elame veel.
Eks ole?

Tapjatomatil on noorusest hoolimata juba karvad küljes:
 
Maakamar kasvatab hämmastaval kombel rohelisi karvu:

Keegi täikrae on tuhlimaa sebinud keset rohelist karvast juuksepuhmakat:

Nagu te näha võite, on ka Päikesel karvad:

Karvased sulelised...

Uskmatu pööre Usluus...

Eila siis sättisin end teadlikult Usluus toimuvat jurovisiooni jõllitama.
Eelmisest oli see täielik vastand nagu sitt ja söök.
Isegi kommentaator oli vaoshoituim.
Naasiis, leedukad kooriti rahast lagedaks, et nad lõpuks ilma püksteta jäid, aga tollest hoolimata nad irvitasid kogu pede-juropi üle.
Ruotsi plikatirtsule halastati: lasti tal koju minna, et kool lõpetada.
Kaukaasia muusika - wtf? Tähendab, et Bakuu on endiselt meie.
Sloveenid võtsid sniitti ilmselt meite Apelsinist ja Iffist. Umbes taoline kõlakujund oli.
Lõpuks oli türgi rokk, küll mitte tasemel, aga arenguruumi on kõvaste.
Teistele ei viitsi enam sõnu raisata.

Taustaks:

Kitarr pillima jäi...

Kui juba, siis lasen vähe edesi Usluu-teemal.
Peale Malcolm Lincolni oli veel ülks esineja, kes suht eristus klopperimürast.
Selleks osutus Belgiat esindand „mina ja minu kitarr“.
Ihnuskoi paistab see laulja olema – ei jaga seda kitarri mitte kellegagi. Armukade vä?
Kurat neid belglasi teab, sealt on meite põhjamaisesse kliimasse saabunud igasugu veidrusi. Olgugi, et saadame oma arust „normaalseid“ inimesi sinna meid esindama. Sealse kliima mõjul on nad ogaratena tagasi naasnud.
Lugu ise algas paljutõotavalt, mulle meenutas esitet lugu mingil määral Nirvaana anplaazedi, aga siis ühel hetkel jäi asi nagu toppama.

Taustaks:

Thori haamer lajatas lätlastele...

Usluus oli paar lugu, mis kutsus Issandat avitama – Venemaa ja Läti.
Et ma kannan saatuse tahtel ühes seltskonnas Issand Erwin Irw-i nime, siis andsin oma õnnistuse venelastele...
Lätlased ei raatsinud muust laulda, kui jumalast.
Thori/Taara kantsis laulda kelleski jumalast, on põhjala tütarde ja poegade uhkuse solvamine.
Tolleperra nad poolfinaalist edesi ei pääsenud.
Ja pealegi – lätlased koos liivlaste ja sakstega meile selle ristiusu mõõgaga ja tulega tõidki.
Nüüd tulevad siia laulma kah.
See veel puudus...


Taustaks, aasta oli 1991: