Kus ikka möllab

Et seesinatine on selle aasta sajas postitus, siis premeerin kõiki külastajaid unenäolise pildiga:

Mäslev pilvemeri

Ma ise lähen ja võtan sajanda puhul ühed kõvad tropid.
Ehhehh...

Boikott! Homsest

Püüan oma vaimu hoida eemal saastast, millega reostavad „kõrgelt haritud“ tittajakirjanikud.
Ühe kuu pikkuseks kavandatav mittekülastamine saab toimuma alates homsest.
Näis, kui edukaks see aktsioon kujuneb.
Nimekiri on siin, mida ma püüan kuu aja jooksul vältida:
Seemitsop.
Ifled.
Thelaveäp. - eiran juba ammusest ajast.
Theluthõ.  - sama mis eelmise puhul.

Ehk lisandub siia veel...

Olematu teenuse pakkujatest

Üks päev nädal või paar tagasi helistati mu mobla peale, mille number on mul käigus sellest ajast, kui kõnekaardindus alles hakkas pead tõstma.
Noh, mölisevaid torusid olen ennegi vahetanud, kuid number on alati jäänud samaks.
Hea rahulik olemine oli siiani, kui ei pidanud ühtki tarbetut liigutust tegema närvi mustaks ajamata.
Nüüd on see ajastu ilmselt lõppemas, kui mingisugune Elisa-nimeline juba peilis mu numbri välja.
Esimene küsimus mulle peale kohustusliku ettevuristamise oli selline – Kas ma räägin eraisiku või firmaga?
Kuna mul ilgelt pikad juhtmed olivad ja teate küll, et mõnedel on selline aeglane taip ka man nagu mul, siis vastasin esitatud küsimusele omapoolse täpsustava küsimusega – Vabandage palun, mis firmat te õigupoolest esindate? Ahhsoo, või Elisa?
Saades kinnituse, et ma sain West Pointile pihta, korrati seda va eelpoodut küsimust.
Mul pole volitust seda avaldada! - hüüatasin oma pühas lihtsameelsuses ja hakkasin omakorda huvi tundma - Milleks teil seda vaja teada on?
Et siis saavat nemad mulle sitaks hea pakkumise teha! -  Kas ma räägin eraisiku või firmanumbrile?
Ohjah, kordamine pidi tarkuse ema olema, aga siin on pesuehtne näide andmeõngitsusest, mis tänasel päeval on taunitav.
"Ma ei avalda seda infot ei teile ega ka teistele! Et mis õigus on suvalisel numbril helistanutel nõuda seda olulist infot?" 
Seejärel tegi mölafuun – tuut-tuut!

Nõndaks...
Asjapulk on tegelikkuses umbeskauges taoline, et ma olnuks ammusest ajast Radiolinja klient, sest paljud mu lähedastest on selle firma teenuste tarbijad. Kuid mis pidurdab mul seda toimingut ette võtmast, ongi olematu teenus – kõik sügelised ja tuttavad, kes tänasel päeval Radiolinja/Elisa lepingulised kliendid, on kaotanud pidepunkti mastile just minu hoovile jõudes – noid levipulki näitas mobla kas üks või mitte ühtegi. Mu elamises on aga levi koha pealt lihtsalt tumm.
Tegelikult võiks seesamune lepinguline klientuur nõuda Elisast kannatuste tekitamise eest valuraha.

Eeltoodut kokku võttes, ei tasu mulle helistada kellelgi, et äkki ma muudan meelt ja lähen üle just nende firma listi.
Äkitse trehvab lollike otsa, kes...
Ma pole küll tark loom, aga nii loll ma nüüd ka pole, kes olematu soodsa pakkumise eest naba paigast venitab.

Katse-eesli laboratoorium värskes luhvtis

Eile tegin õlle näol kaevamise lõpetise – tuu poolik, mis jäi eelnevast korrast kaevamata, sai eile ümber pööratud. Lisaks veel aiatagune tuhlimaa, misse asub lauda taga vana sõnnikuhunniku asemel. Ainult kasvuhoone jääbki, aga see tuleb enne veega üle kasta, et tolmu kinni lööb.

Eila toodi üks korralikumat sorti võsasaag, mida täna ommukul käisin metsas katsetamas.
Muide, pea kõik, kel kokkupuude Stihliga, kiidavad millegipärast viimast, kuid mina olen paraku Jonseredi-Husqvarna-Partneri usku. Tahtsin proovida, kas antud Stihli võsasaag kallutab mu eelistuse teisale.

Kõigepealt võtaks sõna rakmete kohapealt.
Ühele sugulasele, kes töötab juba pikemat aega RMK-s, anti Stihli võsakaga kaasa Stihli originaalrakmed. Kuid need hakkasid pikapeale soonima õlgu. Kuna mul olid juba paar-kolm-neli aastat kasutuses Husq-i Triobalance-nimelised rakmed, mida ma momendil ei kasutanud, siis andsin need talle. Taheti lisateavet -palju maksis jne.-, mida ma ka lahkelt jagasin. Põlati kalliks, aga proovimiseks kärab küll. Ise muigasin suunukast, et kallis küll, aga enda tervis maksab ikkagi rohkem ning mugavusest ma ei kõssagi. Heakene küll, nädal-paar hiljem toodi need mulle tagasi. Selgus, et minu rakmed olid iga kell üle ja osteti tiba parema versiooniga Husqvarna traksid.
Tolle võsaka, mis minul hommikul katsetamiseks oli, rakmed on tiba parema konstruktsiooniga, kuid ikkagi ei saa oma ülesehituselt mu vanale, kuid toimivale Husqvarna Triobalance-le vastu.

Teiseks, mul on Partner B341 nimeline mootorvikat. Sellega annab jõhviga trimmerdada, kolmikteraga heina ja piitspeenikesi puuhakatisi niita ning võsakettaga kuni kahetollise jämedusega puid maha saagida. Aga viimasel tegevusel mootori jõust jääb vajaka – enne ei saa suurt lõigata kui pöörded üleval. Ebaõnnestunud detail on õhufiltri kaas – kipub tihnikus möllates ärr kaduma.
Stihl FS 460 C on teine tera. Jõudu jagus, pöörded kiirelt üleval, disain üsna õnnestunud – midagi ära ei kadunud.
Kütusekulumist ajaliselt on need kaks pea võrdsed, kuigi Stihl teeb töö kiiremini ärr.
Ergonoomiliselt plusspunktid viimasele.

Tööriistad.
Partneri kombivõti on mul siiani vastu pidanud, kuid Stihli samaväärne tööriist on omadega pees – seda pea pooleaastase kasutusega.

Üldiselt olen Partneriga üsna rahul, kuigi hing tahab ammu paremat ja vähe võimsamat tööriista.
Kuid rohkem raha välja käia, see eeldab juba teiste teenistusse asumist ning bürokraatia vohamist. Tuu tähendab seda, et massin peab tagasi hakkama teenima.

Aga...

Mis ma siin ikka nii väga tõmblen.
Et seda vihma oli vaja, tundsin juba eile, kui maakaevamisega algust tegin – labidasügavuselt muld lausa tolmas. Täna hommikust saati imetlesin topeltvikerkaari, mis iga minutiga põhjakaarde suundusid. Nüüd laseb taevas hoolega kogutud veemassi alla sadada.
Mõningad mõtted tänasest hommikust, mis mu mälufjordidesse ankrusse jäid.

Kui meeriklased tõesti nii võimeka tööriista valmis treisid nagu seda klaaspüramiid on, siis saab ju selle inimkonna hüvanguks ärr kasutada – näiteks kui keegi jääb kübermahvia tõttu rahast lagedaks, esitab kahjukannatajana esildise, mille alusel jälitatakse küberpätini, siis mingisugune eriüksus lendab peale ja laseb palju kummist padruneid kuulipritsist, et pätt anub pisarsilmi, et ta nii enam ei tee, ja aitab pärast taaskasutatavaid kuule kokku korjata. Lisaks maksab varastatud raha ka kahjukannatajale tagasi.

Teine mõte eeldab juba tõsist teemaaretust – täna hommikul alustas oidaarekiv kampaaniat nimega „Kõik pooltõbised tööle!“
Mõte olla siuke väegade hää, aga teostus aga sitt mis sitt.
Ma ei tea, millega küll Hilbu ametkond mõtleb ka? Emmiga või?
Muudkui pole, et tööandjad võiksid oma hoole alla võtta inimeseloomad, kel puud kaasas.
Mina aga tean, et äri on karm ja sellest lähtuvalt ei saa ka tööandjad omale lubada sellist luksust oma firma tööviljakus alla tõmmata, ehkki see on olematu.

No ma olen uurinud siinsetest ümberkaudsetest äriühingutest, kas te minusugust palgale saate võtta?
Nemad jäid jõllitama ning vähe ennast kokku võttes hakkasivad seletama viisakuse piirides ümbernukajuttu.
Ma katkestasin neid poolelt sõnalt, öeldes julmalt lõpmatult kauakestva jutuvada vahele: „Teie aeg maksab, seega tehke lühidalt, kas JAH või EI!?“
Ilmselt solvusivad mu peale, et teise variandi kasuks otsustasid.
Ühmasin eemale minnes -hüvapäivajätku!- ning tulin tulema.

Ma ei hakka ju oma kodukohta maha ärima ainuüksi selleks, et ennast kuskile suurde linna tööle munsterdada.
Miskit on ka kinnisvaranduse alal täiesti mäda. Selleks, et muretseda suures linnas korter, pead sa ka oma kümmekond hektari suuruse maatüki maha müüma ja jääd tagatipuks veel pangale võlgu.
Kuigi õiglasem oleks nii, et kümme hektarisuurune talukoht vahetada hektarisuuruse linnakrundiga, millel elamisekotus ka peal.
Loll mõttekäik kui selline.

No sellised mõttemülkas hulpimised mul täna hommukul.

Tõdemus

Vaatasin väheke tänast poliitilist maastikku ja avastasin, et ainuke inime, keda mina toetaksin oma häälega kohalikel valimistel, on Aarne.
Ausõna, ilma tögamiseta! 
 Paraku-paraku pole mul Revalisse sissemollimisel asja, et nii materiaalselt kui ka moraalselt asjaosalist toetada.
Küll aga kaudselt sain kohaliku pererahva abiga ülemöödunud nädalavahetusel vähendada kandideerivate partide hulka kolme võrra. Minu kinnipüütud part oli õppinud kõnepidaja – pea alati, kui mina oma nina sinna lauta pistsin, oli tema lennanud püünele ja hakanud loengut pidama.
Tuhlivõtu lõpetise tseremoonial kanti ahjupardid vaagnaga lauale...

Maapööraja memuaarid (osa 3)

Eelolevaks nädalavahetuseks oldi tahetud Raisakulli saekaatrisse.
Võib-olla...
Aga paraku Raisakull ei kuuln’d nii heasti ning pealegi oli selle jutu manu asjaosalisel mõnus kilk ka peas.
Aga sellest hoolimata alustas Raisakull täna hommikul nädalalõpu ettevalmistusega.
Oodan’d enne veel pikisilmi, et vihm tuleks ja kastaks vähemalt maa ärr, kuid ilmselt tulemata see jääbki. Sügisene maakaevamine sai täna hommikuse seisuga labidat tunda. Möödunud aastal oli hea kaevata, kui ploomipuud kaevamiseplatsi kõrval andsid veidi dopingut. Tänavu jääb paraku see lõbu ära. Kuid loodus pakub muid veidrusi. Nüüd ei suuda Raisakull ärr imestada, kui ta leidis ploomipuu kõrval kaevates tammetõru. Mida edasi Raisakull maad kaevas seda enam ta tõrusid leidis. Kusmanu pani Raisakull tähele, et need tõrud vedelesid ükshaaval poole labida sügavusel mulla sees ja mõttelise sirgjoonena tamme suunas. Ütle veel et mullas tuhnijatel pole silmamõõtu. Vaevalt need linnud või oravad üksikult tõrusid maa sisse peidavad.
Poole maa ümberpööramiseks läks täna pool päeva. Ega selle kaevamisega saa end ärr katkestada.
Igal juhul janu on – kondipehmendajat vaja. Aga sellega jõuab hiljem ka tegeleda.
Mine sa tea, äkki on mõttekas kondiaurumasin välja ajada ning ümbruskonna teedel veidi vändata. Kui väga sajuseks ei lähe...
Enne aga tuleb päev kirja panna!