Tõusnud Lenin ühel hetkel nagu Jeesus ülesse ning läinud vaatama, kuidas tema õpetuse järgi on ehitatud kommunismust.
Märgates pikka, põhiliselt proletariaatidest koosnevat järjekorda, astus Lenin ligi.
Keegi ei teinud tast välja. Lausa piinlik hakkas.
Koputanud eesseisva seltsimehe õlale, küsis Lenin: „ Seltsimees! Kas ära ei tunne?“
„Seltsimees“ tunnistas tükk aega, laksatas käega otsaette ja hüüdis kähedal häälel oma semule, kes värises ta kõrval: „Vasja! Näed? Elus kümnekas!“
Siiski võtan ma täna ühe pitsitäie viina seltsimees „Elusa Kümneka“ auks ...eeee... mälestuseks.
Just tema käsul ja Eesti rahva tahtel tunnustati peale veriseid Vabadussõja lahinguid meite Wabariigi iseseisvust.
Esimesena esimeste seas, muideks.
Proosit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar