Selgituseks, mis ajendas mind eelmist kriba kirjutama.
Uuuhhh...
Tõe huvides olgu ära märgitud, et pole mina Nõmme terviserajal suusatamas ega ka naasama kiibitsemas käinudki.
Kui, siis oli mul asja rohkem Buldogi pubisse ja Hiiu Õlletuppa, mis mõlemad ühe tänava peal. Tõsi, Alfredi pubis sai samuti üksjagu oma tagumik maha istutatud. Aga need kõrtsid ei puutu asja sisusse.
Niisiis...
Eluneb Revalis üks mu tuttav. Naissoost. Kes töötab päevast päeva kontoris. Istuv töö ka nagu. Päeva lõpus on tal liikmed kanged, et tahaks neid liigutada. Kiiduväärne on, et kui inime sporti teha tahab. Tööandja korraldas mõned aastad tagasi kepikõnnid soovijaile. Lisaks tahaks suusatada ka, eks ole.
Läheb see tuttav siis peale tööd Nõmmele, haagib suusad alla ning ...
Omas tempos ta sõita ei saa.
Kuna leidub igasugu idikaid, kes mõtlevad, et nende, ainult nende - maailmanabade - pärast on suusarajad sisse sõidetud - teised kadugu eest!
Paar korda on juhtunud, et poolel laskumisel on karjutud kuklasse, mistõttu ehmatand preili end lausa oimetuks. Ühel korral oli ka seepärast hangesse pidama jäänud, suusk katki ja puha. Ei vabandatud, ega miskit. Suusa maksumust kinni ka ei taotud. Mis siin ikka nõuda, kui hapra naise vastas on keegi ajukääbik, kes auto järgi otsustades töötab mingil kõrgemal kohal.
Messa tolgendad jalus?
Selline ongi siis meite suusakultuur.
Veerpalu oma tagasihoidlikusega on nagu rahva silmis lausa eestlase etalon, kes oma töökusega on ära teeninud vastaste austuse, et need astuvad rajalt kõrvale, ka võistluse käigus.
Pulsikelladega isehakanud „meistrid“ ei ole seda austust mitte karvavõrdki ära teeninud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar