Tüütu töötu Volli 5

Jätkan taas.
Pakuti tööd ehituses.
Võtsin pakkumise vastu. Mis sa ikka hädaga teed.
Võhik nagu ma ehituse alal olen, tabasin ikka ja jälle mõtlemast: kas firma omanik ja tegevdire ühes isiksuses on sel alal kompetentne?
Polnud minu asi kritiseerida, vaid tööd teha.
Algusest peale tabasin, et tähtajad on sitaks lühikesed. Mis kvaliteeti sa neist otsid, kui kõik on ligadi-logadi kiiresti ja lohakalt püsti pandud.
Minu kui töölise ülesanne oli peita silmade alt need puudujäägid. Logish...
Mina, olles eelnevalt pikalt töötu ja rahatu olnud,otsustasin kvaliteedile rõhuda. Boss oli ju omaniku juuresolekul nõudnud, et töö korrralik oleks, muidu tulen ma tagasi ning oma kulu ja kirjadega teen kõik uuesti.
Muidugi hakkasin kõike üle kontrollima. Et kõik okei oleks. Aega läks sellevõrra rohkem.
Nätsanüüd.
Ei kõlvand see venimine ei tööandjale ega objekti omanikule... Mõlemalt poolt hakkas virisemist kuulduma. Nigu stereos.
Küsisin omanikult, millist masinat ta eelistab: Ferrarit või Fiati?
No ma ei pea ütlema teile, et kallim masin tema meele järgi oli. Küsisin järgmised küsimused: Kaua Ferrari valmistamiseks aega läheb võrreldes Fiatiga? Ehk siis mitu Fiati sellal valmis vorbitakse, et üks Ferrari tehaseväravast välja veereb?
Ehk siis kokkuvõtvalt – Ferrarit ja Fiati toodab üks ja sama korporatsioon. Esimest valmistatakse kvaliteetsemalt kui teist. Tulemgi on hea näide: Ferrari kestab kauem, aastatega tõuseb tema väärtus, muidugi juhul, kui sellega hunnikusse ei sõideta.
Ja panin võrdlusmärgid paberile, et omanikul oleks selge, mis on mis: Fiat = kvantiteet, Ferrari = kvaliteet. Kõik teavad, et kvaliteeti ei anna kuidagi kvantiteediga ühildada.
Panin lõpuks omanikul suu kinni väitega, et ta saab ju kokkuvõttes Ferru maanteemuhu hinnaga.
Jäi bossile asi selgeks teha. Aga sellele räägi kui seinaga.
Lihtsalt hämmastav, kui palju isehakanud töödejuhatajaid on meile tekkinud, kes ei jaga ööd ega mütsi.
Sisuliselt tegin siis odavat tööd, aga kvaliteetsema tulemiga, samas kui tööandja poolt saadetud abijõud tegid kallimat, aga see-eest sitta tööd. See sai selgeks siis, kui viimane kate oli peale surutud ja hilissügisese tänavalaterna valguses nähtavale tuli.
Siis viskas mul see asi üle maksa, nõudsin lõpparvet ja kadusin...

Jätkub siis, kui veel miskit meelde tuleb...