Raisakulli mõtted kinkidest ja kingitustest...

Käisin eile tapal.
Mitte, et mind tapetud saaduks, vaid Tapa linnas.
Viisin oma uue sae regullimisele. Et siis sissetöötamishooaeg sai läbi. Nüüd timmiti saag paremaks funksimiseks.
Selle sae kinkisin jõulukingiks.
Iseendale.
Egoist olen.
Teistele ei kingi, aga iseendale küll.
Aga iseendale tehes mingit kinki oled kursis oma vajadustega, uurid ja puurid, kaalud üht ja vaed teistpidi, teed rohkem kodutööd jne.
Nõnna ma siis tegingi otsuse mootorsae kasuks.
Kink on kink!
Ega kingitud sae hinda ei vaadata.

Nende kinkimistega on siuke jama, et ei tea kunagi, millal mingi kink sobib kui rusikas silmaauku. Ma olen kinkimistega hädas. Ei oska seda õiget leida.
Meenub kingisaajale, et peab head nägu tegema, selleks veetakse suunurgad kõrvuni.
Jõulud ju! Või siis sünnipäev...
Tegelikult on pettumus suur.
Nagu minu kõrvu on kandunud sosistavad hääled, ehkki ma sosistamisest miskit aru ei saa. Lihtsalt ei jõua sosinal räägitud jutu mõte kohale. Mingid segajad on vahel.
Tollepärast ma olen seda meelt, et kingitused on üks lõputu ajaraisk ja üks paheline raharöövel.
Ning teinud lähedastele karmi korralduse mitte mulle midagi kinkida ega ka loota minu poolt mingit kingitust...

Üllatusi ja krutskeid oskan ma teha küll.
Nagu viimatigi tegin ühele sugulasele. Kinkisin kinkekarbis putli whiskey't, keerasin Jakobsoni pudelikaela ümmer ning sulgesin karbi. Paar päeva hiljem küsisin, et paljukesi te putlile päkad silma ajasite ka? Kas härra Jakobson ka ligi astus ja prooviks ühte sõõmu küsis?
Tükk aega oli vaikus.
Mnjah, vaikus on kuldne, nagu üks vana laul väitis...
Kümmekend minutit läks enne kui vastuse sain: „Kurat! Oligi! Poleks sa seda mainind, lennanuks see karp kaminasse!“

Või siis selline juhtum.
Mul kodus vedeles iidamast-aadamast saadik mingi prantsuse konjaki pudeli karp. Kevadel otsustasin selle käiku lasta. Läksin Revalisse, ühe sõbra juubileumile.
Enne päralejõudmist tegin patuse peatuse kaubanduskeskuses. Tatsusin toiduosakonda. Otsisin kohta, kus väikesed purgikurgid ilusasti reas olid. Võtsin üht-teist ja sekka ka kolmandatki. Maksin ostu eest raha ära ning hakkasin rahva imestunud silme all kingitust pakkima. Külla jõudes siis andsin kingi üle.
Kujutage pilti – sõber arvas, et originaalpakendis originaaljook, pani teiste silme eest ära teise. Mina muidugi muigasin. Õhtul hilja, kui suurem osa rahvast laiali oli läinud, ma ei mäleta, kas utsitasin mina või keegi teine juubilaril seda konjakit välja tooma. Karbi avanedes aga täitus tuba möirgavast naerust...

Nüüd oleks vaja endale uut kingitust osta.
Nii preemiaks või avansiks.
Näis, kuis läheb...