Saatuse eest ei pae?

Keegi kirjatsurast vilosoohv on kuskil öelnud: Naistega koos on võimatu, aga ilma naisteta on veelgi võimatum elada.

See on väga tõsine ahvorism.

Viimatsel aal kargleb antud mõttetera aina tihedamalt ajukolusse, piinates minu isiksust.

Kuradi kurat.

Hakkasin mõtlema, et viimatsel rattarallil anarhia raisakulli moodi, kus sai kõrgustesse ronida ja lasta mõttel lennata ja otsides seda madalamat soosilmaallikat, kust oleks saanud tekkinud küsimustele vastuseid, jäi kõik endiseks.

Paraku...

Ei oska mina märke lugeda.

Võhik siuke...

Ega ma küsinud kah eriti.

Otse...

Kartsin sellegi ärr kihva keerata, mis rikkumata oli. 

Tegelt tükimat aega olen mõelnud, et panen kõik suhtluskanalid kinni.

Eriti elektroonilised.

Põhimõte on selles kinni, et ma ei taha enam masinaga suhelda.

Möblandus, raalindus jne.

Mine tea, äkitse mul suhtlusvajadus suureneb ja seetõttu tunnen oma hinges nagu sügisrände moodi kutset.

Inimloomadega tuleb ja peab suhtlema näost näkku...

Ilma massinateta.

Vaheltult.

Jah, ma tean.

Kuda see ütelus nüüd kõlaski?

Silm silma, hammas hamba vastu...

Ehk ma lähen sinna, kuhu mõistus ja süda juhatavad.

Samas jällegi, defineerige palun mõistuse mõiste ära, ja südames on minevikust saadud armid, mis olid eriti valusad, siis sellest tulenevalt jällegi jõuame sinnamaani, kus mõistust mul eriti pole ollagi.

Seega, olen oma elu täiesti ära raisanud tühiste soovide peale.

Kas naiseotsimine ilusate ja kenade näol on tühine soov või mitte, on tegelikult asjatundjate pärusmaa.

Vaadates oma kontakte kommunikeerimisvahendites ja meenutades, kellega ma viimati nii tihedalt suhelnud olen, leian ühe nime.

Selle nime taga on inimene.

Naisolevus.

Nüüd olen puhta segaduses.

Just Tema pärast ei saa ma oma „sõltuvusele“ piiri panna.

Ei saa netist loobuda.

Juhuslikult leidsin ühe perekonnapildi, kus mina oma õe ja vennaga peal olime.

Jah, mulle tundub seda ülesvõtet kaedes, et tookord olime nõnda lähedased just selle pildi ülesvõtmise aegu. Hiljem sellist asja minu mäletamist mööda pole olnud, ega vast ei tule ka.

Kui mina oma suure venna süles abituid liigutusi tegin ja kusjuures vennas mind kindlalt paigal hoidis, siis õeraas hoidis oma süles suurt nukku. Kes või mis oli paras jonnipunn, kui pudrulusikaga lähenesid, keeras ta pea ära, aga kui lutipudelit lähendasid ta suule, siis oli valmis end kinni imema. Magnetite värk.

Kummaline on see, et nukk ja seesama eelpool mainitet naisterahvas kannavad sama nime.

Kuidas seda asja nüüd nimetatakse?

Kokkusattumine?

Ettekuulutus?

Juhus?

Lõpetuseks mu kolme aasta tagune (veidi kohendet) luul, mis millegipärast kogu aeg meenub viimatsel aal:

sina nägid mu raevu 
kuulsid hullunud naeru
mis mu kõrist välja paiskus 
ja metsalt vastu kajas 

ei tahtnud jätta rinnus valu 
kuidagi kergelt maapind ära kadus 
vaikselt langesin ma porri 
sosinal vabandades: ämm sorri...

mind hetkeks tummaks lõi valu 
siis summutet karje minust väljus 
sina vaid kuulsid mu korinat 
kui viimne agoonia elu kaasa viis 

mu tardunud silmapeeglitest paistsid 
kuukuma 
                sina 
                        ja suitsev püstol...