Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...

Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.

Ehk siis tonnaaž on saavutatud.

Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.

Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.

Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.

Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.

Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...

Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...

Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.

Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.

Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.

Järgmist peatükki aga siia ei tule.

Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

999

Kui ma nüüd sellesse vängesse soolikalehka pole ärr koolenud, siis arvata on, et ma hingitsen veel. Kuigi pean ärr märkima, et vahepealsed nädalad tundusid üsna hallutsinaarsed – hakka või ise laamendavaks poltergeistiks. Isegi närilised on vist suurest hirmust saba katvad karvad ja muud sussid taeva poole püsti visanud – pole neist keegi lõksu avatud lõugade vahele roomanud.

Ühel ööl nägin unes, et jätsin kõigiga hüvasti ning läksin ära.

Liiva-Juku tuli mulle järgi, vikat oli üle õla teisel.

Aru ma ei saanud, mida ta niita tahtis?

Ädalat? Lund? Liiva?

Tõmbas köiest oma vikati käima, näitas – mida.

Midagi nii õudset, et soovisin oma loomulikku uudishimu tagasi pöörata.

Ja kui me ühel hetkel kahekesi tähistaeva all adusime, et jalge all pole mitte planeet Maa, vaid tema pisut karusem naaber, siis oli meisterniitja olematusse olemisse haihtunud.

Käis ühel hetkel lihtsalt kõva plaksatus ning tolles kaduvikus polnud isegi enam tossugi näha, kuigi meile lähim täheketas andis üsna jahedavõitu valguse.

Sel momendil oli mu mälu otsas.

Midagi adumata liikusin sihitult liivadüünide vahel – tuhmistuvas valguses helkis miski kuskil nii kutsuvalt ja soojaandvalt, et seadsin sammud sinnapoole.

Tükk aega andis kõmpida, enne kui taipasin, et nüüd tuleks kummardada.

Meenus kusagilt nähtud linateosest, kuidas küürakad allikast õlut rüüpasid ja rakendasin sama poosi.

Algul arglikult ligihiilinud aplaus tõi mu tagasi olevikku, kus prožektorite ere valgus mu silmad valutama pani.

Maharahunenud pööbel võttis seejärel ritta – viimast korda tuli esmaettekandele lavastus nimega „Elav järjekord koolnu manu”.

Mis imeloom siis "surnud järjekord" on?

Soolikatohtri amet pole meelakkumine

Ma poleks elu sees osand isegi ette mõelda, et minust selline hästi peene nimetusega persoon saab.

Noh, teate ju küll neid omal ajal steriilvalgete kitlite, nüüd vist heleroheliste hõlstide kandjaid.

Tohtri nimetusega neid tituleeritakse.

Vaat, ma pole nüüd mingi tavaline tohter, vaid kraad-paar kangem.

Kirurgia poole kisub kogu see nali.

Aga kogu see krempel hakkab ajudele liiga tegema.

Ei tasu valesti aru saada – ma ei kavatse oma hädist kolpa lahti monteerida.

Sõrgkang ja haamer kinnastatud kätte ning tuli patsiendi sisikonnale ligipääsemiseks pealiskihti kangutada. 

Kühvliga sai ülearune rasvakiht prügikotti toimetatud, aga see kuradima soolikas ei tahtnud ennast kuidagi kergelt kätte anda. 

Ega asjata mõned sugulased ei ütle minu kohta – loll küll, aga vähemalt järjekindel. 

Soolikad sai vahelduva eduga välispidiselt nähtavamaks kraabitud (selleks oli mul teisi abivahendeid tarvitamisele võetud, nagu kõblas, kobestaja...), ja teadagi – targem annab ju alati järele. 

Kuna mul transpordiga kitsas käes, tuleb nüüd nädalavahetuseni patsiendi kõht lahti hoida. 

Et targemad kaeksid üle ning oskaksid midagigi soovitada.

Hais on küll rõve, aga sellega harjub ärr pikapeale. 

Saitungite äraspidine "klistiir"

Iideekaart on muutunud nõnda ihaldatud teemaks, et seda müra lastakse küllastumatult söögi alla ja peale.

Sihuke mulje jääb virvendama, et kui koljuaukudekaudselt enam ei anna niinimetet infot manustada, siis pressitakse ülejäänu teave päraku kaudu sisse ning lüüakse ajutiselt mingi prunt kannikate vahele kinni. 

Kõik selleks, et järgmisel hommikul vana, veidi teisiti sõnastatud teksti, lisada.

Ma jäin mõtlema, et on hää miljonilise suurusega niinimetet külmade eestlastena eksisteerida.

Mõelda vaid - mis saaks, kui aidiikaardijama (elik teisisõnu rehkendades: tagumentide arvu perra saanuks sadatuhat koljut tänapäevastada nende päevadega „puuetega tserdihvikaadid”) 20 korda suuremale rahvakillule vastu peakolu lajatada?

Mis taolisel juhtumil toimuma hakkaks? 

Ähhh...

Terves siinses ilmas pole ühtki inimeselooma, kes ei ole, käsi südamel. valmis vanduma, et ta pole mitte kunagi kedagi ahistanud ning olnud ahistatava rollis.

Mingil ajahetkel, kas lasteaias või koolipõlves, pannakse omavanuste seas esimesed hierarhiad paika – ühiskond on teatavasti püramiidi kujuline.

Varajase puberteedi eas on ahistamise järgmine aste tagatud – õelus ja vendlus käivad käsikäes. 

Kiusu on tavaliselt rohkem kui marga eest. 

Ja nõnda edasi.

Kui ma nüüd hakkan tõestama elik teisisõnu armastust avaldama suvalisele kenale neidisele, et mu pilk tema esteetiliselt ilusa keha peal puhkab, järgneb sajaprotsendiliselt minu isiku häbiposti panek. Või õigemini rootsi kardinate taha peituvas  mingisuguses "miituus" äramärkimise.

Koos mingisuguse sjölhviga, kuna nüüdsetes mölahvönis on kaks kaamerat, ei mina oska arvata, millisega ning millas kuvapauk minu lõustast tehakse või tehtud on.

Nagu oleksin sildistatud alfaisane.

Iseenesest oleks selline tiitel mulle au teinud.

Mõelda vaid, et mind on teise, edukate kasti tõstetud, kus ma võiksin ühest sängist teise kolida ilma kohustusteta üleval pidada soetatavat järglaskonda.

Kuid ma tean, et pole see üldse seda väärt.

Kõik vastassoo esindajad on mulle „ei” ütelnud, kui ma olen kosimise lainel olnud.

Ega ma oska oma taju veenuse pilvede alla puurida, kas mängitakse rasket saaki.

Või hoopis ollakse negatiivsed minu skeletti katva ürbi suhtes.

Tundub siiski, et too viimane variant on üldiselt valdav olnud.

Eitavaid vastuseid on mul elu jooksul, muide, hulgi saadud...
Kui ma vaid saaksin, siis müün need kõik "ei" vastused soodushinnaga ärr.
Aga, see pole võimalik. 

Ehkki ka minul on õigus, kuid mitte kohustus, olla õnnelik, anda oma, nagu tänapäeval moodsus ette kribab, geene edasi.

Äkki ahistatakse mind?  

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.

Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.

Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.

Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 

Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 

Ööbimine - lageda taeva all.

Revolutsiooniline soodumus

Eila õhtul, kui hakkasin pärast tööpäeva raskeid, porist ja veest läbiligunenud saapaid jalust koukima, keksis miskipärast mu kolbasüldikäärudesse kinni siuke uitelung:

Varbavabastajate revolutsioonikomitee on volitet teatama järgmist:

Kümme varvast on moodustanud varbavabastajate revolutsioonikomitee, kes ei taha ega saa enam olla niiskes juustuhaisuses keskkonnas, kus on oht seenhaigustesse nakatuda.

EI "AL BUNDY" JALAHAISUSÜNDROOMILE!

Sellega seoses nõuame maksimumina iga päev uusi töösaapaid!
Miinimumpogrammis peame igapäevase sokkide vahetamist iga tunni takka elementaarseks.

Kui neid nõudeid ei täideta, võtame tarvitusele äärmuslikud abinõud, mis võivad ülejäänud organismi püsivalt osalise töövõimetuseni viia. 

Alla kirjutand:
Vasakpoolne jalg 'pookstaav'
Parempoolne jalg 'pookstaav'

Ei kirjutanud alla:
Keskmine jalg 

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid

mörisedes tuiskavad üle

katuste ja latvade.

Pean neile märku andma,

et niidujärgselt tuleb sile

siia maandumise lohk.

Välja vean siis pingid ja laua - 

viimasel küpsised ja aurav kohv.

Meenub ehk siis lutsutades kommi: 

kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 

Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.

Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 

Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.

Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.

Sama on ka ropendamisega.

Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?

Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 

Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.  

Möh...

Aa, et täna on esimene september.

Ilgelt lipitsevalt nimetet seda millegipärast tarkuse päevaks.

Ikka selleks, et esimese klassi jütsid õhinaga järgmised elustaadiumi aastad ühes ja samas sootsiumis koolitarkust taga saaksid ajama hakata. 

Imelik küll, ma alles täna tundsin esimest korda elus, mida tähendab õppevaba priius.

Täiesti mõnus oli see tunne, et pole kohustust kuskil olla.

Too tõdemus vajus ootamatult mu peale, kui surnuaias jõlkusin ühtlasi mõtiskledes esimese septembri  kui tähenduse üle.

Aeg pudeneb käest

Mu päevad on küllaltki töised olnud, aga tulemust pole eriti näha.

Piltlikult mölisedes on see minu nikerdamine nagu rändrahnu asetamine kohevale vahukooretordile.

Ega see saunale peene kombinee traageldamine pole just meelelakkumine, mis puudutab põskede-palede-kraedesse.                                                                                                                                        Mõõda avad, otsi parajaid korralikke juppe, siis sae laius ja lõika parajaks ning puhasta vanast värvist. Seejärel briljantroheline värv detailidele peale, oodata kuni värv puutekuivaks muutub ja teine kiht mürkroheline vaap peale pintseldada. Teine kiht kuivab muide kiiremini millegipärast. Sobitad jupi paika, saad uut juppi mõõtma hakata ja jälle ringratast joosta nagu orav, rsk.

Seesinatine taaskasutamise värk on selline aeganõudev.   

Eriti kui sekka eksib vettinud isend – juba selle kuivamine nõuab oma ajalõivu.

Lisaks kõigele hajutavad tähelepanuvõime madallennul kihutavad aeroplaanid.

Viimaste suhtes pean ärr mainima, et tasemel sumbutid on neil võrreldes idanaabrite moosiriiulitega – müra on lääne omadel talutavam.

Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?

Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?

Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 

Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 

Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.

  

Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...

Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.

Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.

Muljeid Raisakulli anarhilisest rattamatkast.

Nagu vitamiinipausist aimu sai antud, toimus vahepeal Raisakulli anarhiline rattamatk. Misse kandis nummert kaks. Tegelikult olen üksi teinud mitmekümnemiiliseid otsi ikke jaburalt, aga nagu öeldud, polnud need mitte üks teps rattamatka nimetust ärr teeninud. Minu arusaama järgi peab olema mingisugune punt, kuhu kuuluks peale minu vähemalt üks segane inimeseloom, kes on nõus kasvõi läbi paksu parmuparve kihutama.

Kõiksepealt oli vaja mul kotti toppida pentaksi peegelfotokas, mis oli kaalu suurendamise eesmärgil igati asjakohane, sest mida raskemalt mõjub tagapakiraam, seda kindlam on vedava ratta haardumine maapinnaga, olenemata selle koostisest. Seda sain kogeda kohe hommikul kasteses rohus, kui proovisin paar kiiremat vändakeerutust, mille tulemusel pidi tagumine ratas ette sõitma imiteerimaks jäärajaliugu. Tolle asemel kiirendus kogu mu kondiaurumasin vektorina otse.

Muidugimõista ei hakanud ma endisest bensukast tehtud kohvikulaadset asutust külastama, vaid lõikasin vana teed pidi, kilomeetritest pidin nõnda oma 2 tükki kärpima. Ilus hommik saatjana aitas kenasti õigeks ajaks Aegviidu perroonile jõuda. Valisin ilmselt vale sildumisekoha, sest särtsuruun logistas teisele poole.

Külalismatkajad korralikult vastu võttes tahtsin nad suunata kõiksepealt kohalikku poodi. Mul olid omad huvid ka man – banaan pidi hästi krampide vastu aitama, juhul kui need tekkinuks. Kuna ei soovitud aega enam eriti viita, siis transportisin matkajad RMK infopunkti, kus sai kuuris olnud eksponaatidega tutvudes aega viita küll ja küll. Meie külastamise aegu tuli mingi välismaalasest matkatibi otsima infopunkti, ma soovitasin maakeeles juhendades tal suure maja suunal liikuda.

Jõudsime ise ka nii kaugele, et saime infopunktis kolada.

Näiteks jäi mu vana mölahvööni katkise objektiivi ette tiibadega draakon, kes osutus lähimal vaatlusel mutiks.

Pärast kolamist võtsime ja panime sõidusuuna paika. Esiti sooviti ujumiskohaga tutvuda. Ma soovitasin sellega veidi oodata, millega oldi ka päri. Teadsin, et meie teele jääb vettekastmise kohti oma kolm-neli tükki kindlasti, olenevalt marsruudist. Suund sai võetud Valgesuksumäestikku. Teel sinna möödusime eelnevalt kohatud matkatibist, kes jala matkas.

Kunagi sõitsin selle raja 10 minutiga ärr, kuid nüüdseks on vanust ka turjale kogunend, et võtsin nõuks rahulikuma tempoga kulgemise. Pärast mõningaid pause jõudsime Mägede külla, kus kunagi oli pudelitest tehtud pudelikujuline varjualune, mis ühel aastal kokku vajus ja mida enam ei taastatud nagu ma veenduda võisin. Küll aga oli see puhketalu nii kaunis, et tegime ka pilte. Tõsi küll ilma minu fotokata, kuna ma olen aegade jooksul niivõrd ratsiks muutund, et ei viitsi enam iga paari pildi perra pildimasinat välja koukida. Minu mälu järgi pidi laiem siht vasakule viima ringiga ja üles-alla sõites otse Valgehobusemäe ligi. Ekslesime veidi parmude seltskonnas, kuna meil polnud õllet kaasa taritud, siis olid ka parmud meie peale tigedad. Seega matkale minnes PEAB mõni purk ÕLUT kaasas olema, mölisegu seltsimees LiiklusEeskiri mida tahes.

Keerasime otsa ringi ja tulime karjäärijärve manu tagasi, et sealtkaudu ihaldatud sihtkohta pääseda.

Valgehobusemäe man on ka mingisugune väikene supelusekohake, mis ei olnud rahvast pungil.

Üks supluseonkel karjus, ega me süüa soovi?

Kõiksepealt oli tarvidus hinge tõmmata, siis seejärel šokist toibuda.

Kuna matkasellidel oli oma toidumoon kaasa võetud, siis üsna pea hakkas ka minul kõht korisema. Uitasin siis tiigilaadse järvekese man ja kaesin üsna tuttavat larhvi. Isiklikult minul pole oma teada kokkupuudet olnud, aga vanasti, kui mul käis Järva Teataja, siis oli Albu (nüüd juba endine) vallavanem ühtelugu pildil. Panin kohe väga imeks – kuhu see Jaak Mae jäi? Pidi ju too viimane olema siin keskuses peremeheks. Aga noh, nii või teisiti Albu pikaaegne teenekas vallavanem serveeris mulle supi ja kohvi. Mille ma muidugi rõdu peal pintsli keerasin.

Kunagi ehk jätkub, kui aega ja viitsimust jagub...

Tuli, jagas ja läks 8. ja ühtlasi ka viimane jupp

Täiesti ulme oli nii roosteruuget karva vagunit kaeda - Läänemere soolane merebriis käib mõnikord restoranis rauast delikatessi mekkimas... 

Siinkohal meenus mulle milleipärast kõrgusesse pürgiv lossikorsten, mis oma vähese sammaldunud külgedega sarnaneb kuskilt nähtud dokumentaalsest linateosest tundrasse jäetud kivikuhjatistega...

 Kuna asjakohane silt lossi ei riku, siis...

 ...nende meeste bluusikatked panid mu sisemuse värisema...

Tuli, jagas ja läks 7. jupp

Raudtee- ja sidemuuseum on ühe katusealuse kahes tiivas - allpool on eksponeeritud just sideosakonda, kus on väljapandud eksponaatide hulgas mölahvöne igast ajajärgust. Ma olin juba selleks ajaks üsna tülpind-väsinud, et ei viitsinud oma kaamerat enam välja kraamida. 

Seda enam, et eelnevalt sai teisel tiival uudistatud Eesti Wabariigi aegset raudse tee võrgustikku, mis oli üsna muljetavaldav.

Kui nüüdsel ajal olnuks need kaootilised rongivõrgusilmad kestnud, oleks praegustel ametimeestel raske tõmmata Rail Baltika jaoks rööpaid. Samas jällegi - RB arendajad võtku vanad kaardid ette, säästa annab kõvasti - rööpaalust pinnast kulub vähem, lisaks saab ka vana raudtee taastamise nimetuse all öiroliidust suuri summasid...
Noid laiemaid rööpapaare mõõtsid kunagi sellised auruvedurid, vedades kaupu, inimeseloomi...

Muide, Haapsalus on nõnda kõvad suusatajad, et üks tuiskas perrooni mööda sellise valuga, et ta vist ei märganud lumelaudade kulumist saepuruks. Jääme eelolevat talve ootama, ehk võidab linalakkblond haapsallanna rahvusvahelistelt mängudelt kirkamat karva medaleid...

Ja kes ütles, et Haapsalus rongid ei liigu?

Sellisele annab veel vaguneid taha haakida ning supluslinna ja Revali vaheline suslaliiklus saab olema täitsa toimiv.

Tuli, jagas ja läks 6. jupp

Mul on selline vahelduvvooluste periood siin, et tuli mitu korda ahvide manu pöörduda, et särts tagasi saada. 

Niikui taevas raksatas, oli tunda lillaperseliste paavianide kärsahaisu ja vool lännu nagu muiste... 

Nõnda nagu vanasti kammitseti hobused jalgupidi, on tänapäeval kergematel kaherattalistel teraskammitsad nagu lasipuud tanuma äärde paigutatud. 

Vaba mehe ratsu muidugi ei hooli lasipuulaadsest asjandusest...

Tsikli omanik vanal ajal nägi ilmselt sellise keskaegse androidina välja.

Tänapäeval ollakse nii väikesed, et mahutakse taskutesse, tarka iba mulisedes aetakse nähtamatu karvane käsi ligimese varanatukese järele.

Pole punaseid krosse, ei ole ka sind olemas...

...ühest korralikust aupaugust röökimata.

Tuli, jagas ja läks 5. jupp

Ma siin meenutan, et kuskil promenaadil trehvasin kokku Ivan Bluesiga, kes päev hiljem taevapüünele jõudis. Esimene mõttejublakas  oli muidugi selline, et ega siin juhuslikult Pariisi jumalaema kirikut või Frankensteini ei filmita. Ausalt öelda ma siis ei teadnudki, et tegu oli AugustiBluusi esinejaga. 

Kui juba tagasivaatele läks, siis ootasin ühe pingi ääres tükk aega, et saaks paar törtsu mula ajada Mart Laariga, aga kes tulemata jäi, oligi vabariigi endine peaminister. 

Võib-olla oli ta sel ajal hõivatud nagu teisedki Haapsalus asuvate pinkide omanikud. 

Millegipärast seostusid kõik promenaadiäärsed pingid mu mõtetes kunagise kuningas Arthuri ümarlauaga, ainukene erinevus oli tolles, et kui müütiline kuningas pidi seisma, siis meie mehel on tool iga kell kaasas, ükskõik kuhu ta ka ei läheks.

Mina otsustasin "valgustuse" saamisel Suur-mere tänavat pidi lossi poole tagasi vantsida.
Nüüd ma aiman, kuskohast on saanud alguse minu ihalus sihukeste kitsaste ja käänuliste tänavate järgi...

Vitamiinipaus

Andestust, sõbrad, et "Tuli, jagas ja läks" hetkel pooleli jääb.
Eile vennapojaga saunale hästi peent kombineed selga lüües kadus see aeg nii käest ära, et jõudsin ainult vastata kunagise Pööbelmanni-instituudi aegse võitluskaaslase hüüdele.
Nimelt algab täna järjekordne "Raisakulli anarhiline rattamatk", mis kannab, häbi küll tunnistada; numbrit "KAKS"...
Aastaid tagasi, kurat teabki enam, oli esimene rattamatk pealinna kontoorarottidest näitsikutele nõnda hullult mõjunud, et ei teagi enam, kas noil enam eluvaimu sees ongi - pole tükimat aega neist kippu ega kõppu kuulda oln'd.
Näis, kas Möörfi seadus lööb ka sellel rallimatkal välja?
Eelaimus vihjab ajukäärudes, et ma ise jään hätta kondiaurumassina edasiliigutamisega.

Tuli, jagas ja läks 4. jupp

Et kõlakoda oli mu sanatooriumipäevil peaaegu aiatagune laulukaar, siis lubatagu mul tutvustada seda hoonet, kus ma omal ajal enda suvevaheaegu pikendasin.

Ega ma papist poiss ka ole, käisin ja lõgistasin ukselinki - kinni oli, raibe, tahtsin kontrollida, kas ma ikke mäletan  - ning takkatippu piilusin esimese korruse aknast sissegi, aga määrdunud akende tõttu nägin ühteainsamat ratastooli.
Netiavarustes tuhnides lugesin, et sellest räämas villast tahetakse üks väegade peen hotell teha.
Mina seda ei usu - pole elu sees näinud, et rikkad, kellele see hotell mõeldud on, taluvad enda kõrval, antud juhul kõrvalmajas, liigeshaigeid indiviide.

Igatahes mäletasin vanast ajast Tšaikovski pingi asukohta, mis oli üpris lähedal ülevalkirjeldet hoonele, aga mingisugused tõprad olid selle teisaldanud kaugemale.
Too esiplaanil kõrguv plekist kantsel ei ole mitte dirigendipult, vaid giidide väljasuretaja.

Tuli, jagas ja läks 3. jupp

Promenaadile jõudes keerasin kohe pärikätt, kus ma teadsin olema kella. 

Päikesekella. 

Ma nimelt tahtsin võrrelda, mitu minutit Päike on taha jäänud. 

Aga et hilinemist ei anna häbeneda, siis oli päevavalguseandja pilve taha peitu pugenud. 

Osuti oli vist samuti Moskoovia ajalt Helsingi omale nihutatud, kuna uued poldid/mutrid olid seda seieriasja kinni hoidmas.  

Päike oli kellaaja pausile lülitanud
ning kohvivett lürpima suundunud.
Teare ju küll: PAUS 15 MINUTIT! 

Mina pausi ei tee, vähemalt veerandtunniseid. Kui teha, siis tunnist allapoole ei mängi enam välja.
Otsustasin Aafrika randa kõndida, kus ammu sai end vette kasta. Kuid vahepeal oli mingi pulmapidu hoos, et ma ei taht kontvõõra pulmatolana sekka astuda, küll aga oleksin nõudnud pulmaõlut, aga vaevalt linnasaksad poole sõõmu pealt laua alla tahavad veereda.
Ots ringi ja kuursaal jäi nägemisulatusse.
Lisaks on vahepealsel ajal mingisugune külmakartlike kalastajate tuulevari kalda äärde tekkinud - umbes selle koha peal, kus kunagi allikas vett välja ajas. Nüüd pole sellest enam märkigi.
Pidin nentima, et kuursaal on üpris kenaks klohmitud.

Vana väsinud hoone on saanud uue hingamise -
mõjub ta ju jõeaurikuna mu hingele...

Vanasti oli kuursaali merepoolsel kaldapealsel miiniväli, mida ümbritsesid kibuvitsapõõsad. 

Vägisi tulevad meelde Onu Remuse lood, kus Jänkuonu kisas Rebaseonule, et kibuvitsapõõsas on tema kindlus. 

Järgmisena jäi mu toru ette... 

Kõlakojas kõlas koda, onju?!

...kõlakoda. 

Ühel aastal 80ndate alguses oli Haapsalus selline tramburai, et kõik esinejad ei mahtunud väikesesse linna äragi, et mõned esinejad kupatati just siia kõlakotta. Siin sai minu silmad esimest korda näha sellist komejanti, nagu seda oli ansambel Lilleke. Siiamaani on see elamus silme ees, olgugi et üle kolme aastakümne on merre voolanud. Aitüma, omaaegne Rakvere Teater, Teile! Kes jäi nüüd juhmi ilmega jõllitama, siis neile teadmiseks, et Lilleke oli Rakvere Teatri näitlejatest koosnev muusikaline koosseis.