Lõpp paistab

Kui ma reedel eelmise postituse kirja panin ja katust võõpama üritasin hakata, astus vennapoeg läbi. Ma siis õrritasin teist küsimusega, ega tal pole soovi marlitüki ning kokakoola ja vairi-seguga tupsutada läänepoolset külge? Noorhärra vaatas tõsimeeli, ega ma peast soodaks pole läinud. Ma manasin endale siis süütu raisakulli larhvilaadse ilme ette. Sellest piisas - noorhärra kaes kella ja oli kohe hakkamas. Mina omakorda hoiatasin, et seal üleval võib väga palavaks minna - no kas noored usuvad vanainimeste mula? Noor inime tegi turnimise käigus veel imelisi akrobaatilisi trikke, ntx pääsukest. Olnuks mul vaid oidu fotokas ligi hoida - nõder pea olla kehale nuhtluseks.

Küsisin - äkki tahab suuski ka alla saada? 

Õdaqks oli niipalju tööst ärr tehtud, kui allpoololeval ülesvõttel näha on. 

Eile üritasin ise edasi võõbata - tutkit ma sain seda teha. Ainult võta läbikihutavaid külalisi vastu. Aga täna sain peaaegu asjatoimetusega tõepoolest ühele poole. Üks paan jäi homseks, kuna naaberpaan vajab kuivamist, enne redelit maha ka võtta ei saa - triibud jäävad muidu pilku riivama...

Hõõrun katust läikima

Käis mul külas üks.

Ajas pea kuklasse ja küsis, mida ma sinna üles olen ärr kaotanud?

Ma olin turnimisega nii ametis, et polnud mahti pikemalt möliseda ja vastasin – et pesen oma roostes plekkkatust hvairi ja kokakoola seguga, tulemus peaks olema kõrval nähtav. Eks ole ilusam?

Kas külainime uskuma jäi, pole eriti minu mure.

Üldiselt ma sellist tööd ei tohigi teha, kuna tohtrid on ärr keelanud head kuulmist ja head tasakaalu nõudvad tegevused, aga häda ajab ka mustlashärra kaevu sittuma. Nagu kümmekond aastat tagasi alevis juhtuski – ehitanud mustlased kaevurakkele peldiku ümber ja käinud seal asjal. Maakonna saitungimehed käisivad ka toona seda lugu kajastamas. 

Nüüd saab mul olema vähemalt hõbedavärvi katus, kuldse ostuks nappis raha. 

Kõikse hullem oli verandakatuse peal turnimine ning värvimine, see raip võttis pea kaks päeva aega ja kõige rohkem jõudu ärr. Õhtuks olivad turjalihased nii pinges ja valusad, nagu oleksin kaelaga tööd teinud. 

Teine katusepool ootab aga värvimist. Seda kõrvetavas kustikuu päikeselõõsas...

Kuna naabrimees kasvatab oma maadel ohakapõldu, siis tundub mulle vähemalt küll, et saan lisaks katuse ülevõõpamisele jummelist tasuta kasuka. Sel talvel vast kütet rohkem ei kulu, hoolimata norrakate ja rootslaste ennustusele - pikk ja külm talv on tulekul. 

Kaheksa kärsanud burgerit?

Neli, jah kõigest neli sõitu olen pedaale tallanud lollföönis sitsiva endomondo andmetel, kus ma olen vändanud maha 107 km ja juba tahab see, et ma prooviksin tasuta kuu aega preemium-versiooni. 

No ma üritasin uuendada, kuid esimese käiguga oli rakendusel suur tahtmine teada saada minu pangarekvisiite.

Ausalt, ma aru ei saa sellest loogikast.

Minu arusaamine tasuta prooviajast on siuke, et ilma mingeid teabeid andmata saan proovida, kas mulle üleüldse sobib see preemiumvärk või mitte... 

Nagu ma juba eelnevalt olen maininud, ei kavatse ma mingeid rahalisi kohustusi oma õlule võtta. Liiatigi pole mainitud rakendusel maakeeltki.

Aga jah, selle ca 107 kilumeetriga olen ärr põletanud 4555 kilokalorit, misse tegevat kokku 8 kärsatand burksi. 

Ausalt öeldes kahtlen selles, kuna möörfi säädus juba mainib – ükskõik, millal sa teele asud, puhub vastutuul. Minu kogemused on aina kinnitanud eeltoodu paikapidavuses. 

Järelikult peaks olema neid kaloripõletusi/burksikärsatamisi ikka rohkem olema...

Ent, kuhu kirikusse ma nüüd põleva küünla, ptüi! burgeri peaksin asetama?  

Samsungi poes pakuti tasuta nädalapakkumises tasulist PicsPlay nimelist rakendust, kus igasuguste filtrite arv küündib 200ni, millest kolme-nelja kasutades sain ülaloleva poolähvardava hetke kohalikust kirikutornist. 

No kurat, millega ma jälle hakkama sain?

Mitte millegi erilisega...

Kolmat nädalalõpp järgepanu näen enda ees sellist pilti: 

Jummelsitad kiired on olnud möödund nädalad,

et pole miskit paha selle kohta öelda.

Pudulojuselgi on tahtmist mõelda:

Miks kuradipäralt peab madal olema see ädal???

Piilub minusugune kolge siis üle

tüki aja kohalikku blogisfääri:

millegipärast tundub mulle,

et see hingitseb nigu tripperilillane patuskaaf...

Muide, ma läksi eelmise nädala keskel lolliks kätte ning tõmbasi siukse tobeda rakenduse androidi lollfööni nagu seda on endomondo. Lihtsalt tahtsin kaeda, millega too hakkama saab.

No ja esimese nädala lõpus õnnitleti mind aktiivse nädala eest, kuigi ma ainult nädalalõpul väntasin kokku maha ca 52km. 

Eile tegin aga kodukandi teedel ühe ligi 34km ringi, mis täna värskema pilguga kaedes, rakenduse enda joonistuse järgi on kui kõverdatud põlveosaga kalamehe saabas. Noh arusaadavalt on siin vihje, et kobi õite Itaaliasse või siis äärmisel juhul Uus-Meremaale.

Aga...

Ma ei tea, kas ma sellest siin kribasin, lihtsalt ma ei viitsi otsida. Üks vana inime rääkis, et tohtrid on talle kõvad rohud peale pannud – sääsed enam ei tahtvat tema verd. Mina ütlesi selle peale, et ärgu muretsegu, sääski on sel aastal üldse vähe, tänu kestvale kevadele...

Ausalt, ega selleaastane suvi pole kirumiseks ühti – sääski on mõned üksikud kõrva ääres pinisend.

Mine tea, äkki jänkid puistasid mingit ainet soode kohale, kui nad õppustel lahingutesse lendasid.

Küll aga on sel aastal kõvasti liikvel parme – ükspäev rehmasin käega üle oma turja ja veri määris mu särgi ära. Hilisemast selja kratsimisest uksepiida vastu ei tasu rääkida – sain lausa orgasmilaadse õnnetunde...

Raisakull ajab nahka

Ilmselt on keegi nõid sealt eksootilisest riigist nagu Simbvaabve tõlkinud segatud munakollase ehk omleti kaudu Raisakulli ja teiste sügeliste vahelise möödund-nädalalõpu mõttearenduse pagulaste teemal ning mingi needuse peale lugenud. 

Raisakull on kindlasti ahvatlev suutäis tervele suguharule, kui vaid annaks kohale meelitada – albiinod pidid sealkandis olema eriti hinnas (loe: mmm, maitsvad!) – kasvõi programmi „majanduspagulane EUst” hingekirja raames.
Igatahes tänasel päeval pole Raisakullil muud teha, kui nahka vahetada.

Mine sa tea, äkki on homme postkastis mingisugune kutse Aahvrika tuurile, mille on kinni maksnud võõrustajad...

Aed

Kui ma...

Kui ma laupäeva hommikul siit kihelkonnast naaberkihelkonda väntasin, sõitsid minust Tamsalu ja Väike-Maarja vahelisel lõigul põrinal mööda üksainumas tsikkel ja üks kaubiku moodi masin, misse lehkas hobuste järgi. Kummaline küll – tollesama üksiku tsiklimehe nägemine tõi mulle meelde, et mingi üritus pidi sel päeval toimuma ja et rohkem tsiklipõrinaid ei tulnud ega tulnud, siis sinnapaika see mõttejublaku kerimine ka jäi. Küll aga andis ajule emotsionaalset tegevust just hobuveok.

Sai eelmise nädala jooksul sihukest mõtet veeretatud, et kui ma juba sealkandis olen, siis võiks juba mõlemaid üritusi külastada. Kahjuks mõtteks need jäidki.

Tööd oli vaja teha.

Õhtul kaesime sügelistega, et ikke jupp tööd sai ärr tehtud, kuigi nüüd eeloleval nädalavahetusel on loodetavasti rahvast rohkem kohal, siis saab pooleliolev lõpuni tehtud.

Päev otsa paljaste torso ja säärtega tööd teha pole mitte teps hää mõte, aga kes siin on rääkinud minusuguse ajuolluse mõistlikust tegevusest. Põhjus on üsna proosaline – kodus ma ei saa päikest võtta, kohe on parmud hakkamas. No niipalju ma ka rikas pole, et igaühele kuuspakiga lajatada.

Saunas kaesin õhtal, et ülearu olen päikese käes liikunud – paar sulge, piisoninahast niudevöö, kotkanina ja tomahook oli puudu, et minust valmis indiaanlane saanuks.  

Vähemalt olen poolel teel oma uuel kinnisideeteel - saada pruuniks 22. juuliks, et siis kolida kuskile eksootilisse riiki nagu simbvaabve, sõnumiga: "Majanduspagulane EU-st!"