Sisaliku jälg õhus

Ta vaatas mulle otsa.
Küsis ainsa küsimuse, mis pani mu õhku ahmima.
- Miks sa pole seniajani kedagi armastanud?

Mõtlesin, mida vastata.
- Kurat seda nüüd teabki. Vaata, kui me esimest korda kohtusime, siis raputasid sa pead. Miks?

- Ma ootasin oma imeilusat printsi, aga sind vaadates põlgasin su ära. Väga rumal minust.

- Ma ei ütleks, et sa rumal oled, pigem oli kõik su ajudes kinni, eks ole. Ja pealegi, sa oled ju igasuguseid filme näinud, kus ilusad ja targad mehed võidavad koletisi, kes olid näiliselt rumala­mad. Eks need filmid olid ajupesuvahendid. Nendega suunati kõikide vaatajate veendumused ikka sellisteks, et ilus ja tugev on kasulik olla. Siis saad sa ka armastatud olla. Samas ei tajuta, kui palju läheb ilutoodete ostuks. Kas sa bärbit ja kenni oled noores eas ihaldanud? Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis maast-madalast süstitakse inimlastele seda va iluideaali peakolusse. Nagu aaria rassist vähe olnuks.

Ta kuulas mu sõnu, mõtles veidi ja noogutas kaasa.
- Aga ikkagi, miks sa pole seniajani teinepoolt leidnud?

Vaatasin talle sügavalt silma, ohkasin südamepõhjast ja meenutasin üht seika.
- Tol ajal olin ma nagu noored ikka hakkamist täis.
Kool sai läbi, keelud ja tabud kukkusid mu täisealiseks saamisel.
Käisin tantsupidudel, kus liikusid neiud.
Sain pea kõigilt korvi.
Siis hakkasin mõistma, et asi saab olla ainult minus.
Nii ma loobusin edaspidi diskoreid nuumamast.
Ma olin väsinud otsimast elukaaslast.
Nagu sellest vähe oleks.
Siis kohtasin ma ühte tüdrukut, kes oli hiljuti linnakesse saabunud.
Oi, see oli küll valus, millega ta hakkama sai.
Mul viskas närv üle, kui toibusin tema tembust.
Läks mööda paar aastat.
Kord ühelt koosolekult kottu naastes kohtasin oma teel teda.
Tema, kes tegi mu nii hellaks, et pidin endale peaaegu nööri kaela riputama.
Kuid üks sõber sai õigel ajal vahele.
Tüdruk oli joobnud ja lällas prügikasti man, otsides sealt konisid.
Me pilgud kohtusid – tema kunagisest uhkest pilgust oli nüüd saanud alandlik ja pugejalik silmavaade.
Algul tunnistas tükk aega mind, tundes lõpuks mu ära, hakkasid ta põsed õhetama.
Ta pööras mulle oma selja ja kadus mu vaateväljast.
Ma ei tea, kaua ma seal seisin, kuid ühel hetkel tajusin, et vihmapiisad langesid mu näole ja äratasid mu letargiast.
Vaikselt omaette tänasin ma teda selle eest, et ma pole tast sõltuv.
Ning samas hakkas mul temast kahjugi.
Ja tema elukaaslastest samuti.

- Ja nüüd oled ju sõltumatu.
Ma kadestan neid, kes millestki või kellestki ei sõltu.

- Hmm, sõltumatus on üks huvitav nähtus.
Nagu sisaliku jälg õhus.

- Mis mõttes?

- Sõltumatust kui sellist pole olemas.
Kõik on seotud nii kaudselt kui otseselt.
Nii nagu sina oled nüüd sõltuv minust ja mina omakorda sinust.
Seda nimetatakse vist armastuseks.

- Tead, ma... Ma... armastan sind.

- Ma tean seda, kullake.

Tema imeilus rohekaskollane kärnadega kaetud punnsilmne nägu lähenes ja meie kaheharulised keeled kohtusid...

Tagasitulek tähtede juurest

Pärast raamatu käest panemist jäin segaste tunnetega mõttesse.
Stanislaw Lem taipas ärr asja tuuma – kosmoselennud on mõttetu inimressurside ja monetaarraisk.
Vegeteerides kümmekond aastat peaaegu valgusekiirusel sõitvas paadis, oled kui ajamasinas, naastes Maale, on siin elu edasi lännu umbkaudu sadakond aastat.
Ma tunnetasin täiega minategelase Hal Breggi hämmastust bezatreerimise, eskalaatorilaadsete liikumisvahendite jms. suhtes.
Google – khmmm... vabandust – infor teab kõike ja ühendab...
Mis puutub vägivallatusse ilma, ausalt öeldes on inimkonna ajalugu olnud võitluste tallermaa,
ka sellega pani Lem täppesse, kui peale bezatreerimise käikulaskmist kuivasid sündmused üsna igavateks.
Teate noid meelelahutussaateid, kus inimloom pisteti täispuhutavatesse ürpidesse, et seejärel gladiaatori kombel vastasega ennast kogu ilmale naerualuseks teha. Novot, see idee on ilmselt Lemi peakolust pärit.
Miskipärast kerkis mulle silme ette kommunism, kuid üsna pea varises kõik see kokku, kui Bregg soovis suvilakohta üürida, et pidi selle eest maksma.
Realist pole see, kes reaalselt mõtleb, vaid see, kes reaalis näitleb. Ehk siis reaal on teatri, kino, seriaalide ja muu siukse segadus.
Teleriekraan oli jutustuses terve toa sein täis. Kaugel siis meiegi tehnoloogia on?
Raamatu mõjul aga kipun arvama, et võidurelvastumise katte all saadeti paar ekspeditsiooni salaja kosmosesse, kust nad naasevad kuskil sajaviiekumne aasta pärast.
Noh, kamoon pole?

Leidsin ühe sügavmõttelise üteluse, mille Lem omistas Platonile: „Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud.“

Küsida võib alati...

... iseasi, kas vastuseid laekub.
Vaatasin oma blooga statsist, et eksitakse siia märksõnadega "blogijate kokkutulek".
Nõnda, et küsingi, kas sel aastal on kuskil taoline ettevõtmine plaanis?

Jaanikueelne test

Komistasin Aarne bloogas surfates seksikuse testile, misse ei pidavat üldse valetama.
Tulemus on allpool:

A.I.V.O. ei ole üldse seksikas. :( Käesolev tunnistus on välja antud tõestamaks, et A.I.V.O. on sooritanud vastava testi ning on tunnistatud täiesti ebaseksikaks. Kurb lugu, aga testitulemus ei valeta. Katsu edaspidi rohkem pingutada. Pane homme puhas särk selga. Aarne seksikuse test / Aarne bloog

Kurat, panin just ennist puhta särgi selga...

Aga sel testil on tõsi taga, sest ammuigi olen täheldand, et minust pöörduvad naised igal juhul ära.
Mitte keegi ei soovi minuga rahva silme alla sattuda.
Kardetakse vist naerualuseks jääda?

Eila Tarvanpääl...

Ommiq siis...
Muide, nüüd olen ma prominent, kuna eila varahommikul kondasin Tarvanpää promenaadil.
Siis, kui bussist maha astusin ja kirusin endamisi, et kuradima kohvinälg on ning sellest tulenevalt võitlesin unega.
Kõiksepealt jalutasin Hagari Piitsamaja manu, mis aga oli veel suletud.
Siis mööda promenaadi kõmpisin järgmise söömakoha man, lootust hellitamata – kas tuu veel avatud pole.
Üritasin Turuplatzi minna.
Aga ju olin oma mõtetega nii ametis, et ühel hetkel avastasin end hoopis Laada bistroo juures.
Misse kandis juba uut nime Laada kohvik.
Astusin sisse ja tellisin omale kohvi.
Kohvitass käes laveerisin nurga peale istuma.
Aknast välja kaedes kahetsesin tõsimeeli, et mul fotokas maha jäi.
Tumehallid pilved taamal, pool tänavat ja varahommikune päikesehelk vaateväljas...
Tööle kiirustavad loomad trippimas oma kontstikkudega...
Millise kena pildi saanuks sel hetkel.
Oeehhh...
Peale kohvi joomingut astusin möödaminnes kroonisellust läbi.
Mõned kaubakohad olid sealgi suletud.
Ma enam ei tahagi selgust küsimusele, miks poed üldiselt väga hilja avatakse.
Saan aru, et müüjatel on ka pered ja omanikud on väga laisad, et ise kassas istuda.
Kuulsin ja lugesin kunagi ammu, et vanasti oli poodnik poe omanik, kes juba kell 6 avas oma äri, istudes ise kassas. Juhul, kui oli hea asukohaga koht, siis oli ta reeglina ka jõukam ja palkas ka selli, kellega oli selline kaup, et poolest hommikust võtab sell kaupluse asjaajamise oma kaela. Ja õhtuti oli jälle omanik arvelaua taga.

Marsi kroonikad

Need paar päeva, mis tohterdusele kulus, võtsin ette harukordse tegevuse.
Näppude vahele eksis Ray Bradbury „Marsi kroonikad“.
Eks ma siis lugesin teist.
Pool raamatut loetud, kui mulle kargas silme ette millegipärast kultusfilm „Kosmoseodüsseia 2001“.
Mine seda vanduvat nõutut teooriat tea, kumb kummalt snitti võttis...
Edasi oli umbes siuke segadus hinges nagu oleksin filmi „451 kraadise Fahrenheiti“ keskmes.
Vahepeale ka Tarkovski lavastet „Solarist“ ja „Stalkerit“

Hmmm...
Igal juhul päris hea lugemine oli.


„Mirabilia“ sarja kuuluva 1974. aastal väljaantud raamatu kohta oli hind alul 57 kopikat, kuid augustist 1980 oli selle teose hind juba rubla kakskend kopikat.
Nõukogudemaa inflatsioon?

Järgmine raamat on samuti Mirabilia sarja kuuluv Stanislav Lemi „Tagasitulek tähtede juurest“.

Tarvanpää pungileelotamisest...

Mina aru ei saa.
Punklaulupeost kui taolisest.
Misse Tarvanpää lauluhiies teist korda toimus.
Kuidas on see asi võimalik, et terve kari inimesi jõrisevad dirigendi taktikepi järgi lavatsi man?
Mu teada on taoline pseudopunkluse asi täiesti vastuvõetamatu õigete punkarite poolt, kesnad istuvad põõsas ja pruugivad õltsi ning jorisevad viit nii hästi-halvasti, kui oskavad.
Ilma vehkleva taktikepi-vanurita.
Punk läheb äriks kätte.
Pungiõlts, pungihapupiim...
Iseasi, kui antud kraam jagatakse tasuta igale soovijale.

Aga teisalt jällegi, eks see vana õige punk saab ehk noort verd man pseudo- elik võltspungi arvelt, et ei koolegi ärr.
Nii, et sümbioos messugune.

Ise ma kahjuks/õnneks Tarvanpääle ei jõudnud...
Aga selle-eest jõin õltsi, jõurasin võpsikus kohalike parmudega hiliste tundideni, kuni viimne meie seast langes võimude tagakiusamise ohvriks.
Ommiq'l siis lugesime hambad üle – puudu tuli, raisk.
Peale selle olid me näod üles pekstud...


P.S. Muidusöödikutest munajoodikutele elik autorikaitse mentidele teadmiseks: pilt on kuskilt nettusest pihta pandud (ma ei mäleta, kust ja millal)
Häbi mulle!