Raisakulli vastused blogistanis ringlevale meemile

Ninataga viitas millegipärast minule. On tegelane.
Mokaotsast tuleb vaikne urin...
Küsivad siin, mida tegin mingil ajahetkel.
Kui ma miskit mäletan veel...
Mis siis ikka. Proovin mälust esile tuua. Mis küsimused nüüd siis olidki?
Tahate teada, mida ma tegin:
21.juuli 1969, mitte 1967, kui inime Kuule küüditati...
Ei võta seda süüdistust omaks. Alibi täitsa olemas. Olin sel päeval, mis juhtus parasjagu olema esmaspäevane päev, ilmselt puuris – mille mu vanaisa spetsiaalselt minu jaoks valmistas (sellest puurist isegi pilt olemas). Järelikult olin ma imeinime juba sel ajal. Mind käidi vaatamas kaugelt ja lähedalt. Piletiraha kasseeriti ikka räigelt sisse. Ikkagi sotsialismi õõnestamine. Kuna ameeriklased ei saanud mind kaema tulla, siis nad pidid kuu peale minema ja võimsa teleskoobiga vaatama, mis imeloom ma ikkagi olen. Ju siis teised lennud olid samuti minu pärast lennatud.
Mis puurist sai?
Kadund kui tina tuhka.
Meerika spioonid vehkisid sisse?
8.detsember 1980, kui John Lennonile kuul kerre saadeti?
Ka seda ma ei võta omaks. Magasin oma magusamat und, lasin paksu ning keerasin oma ei-tea-mitmendat külge.
Et miks ma magasin?
Öö oli laskunud NSVLiidu kohale kui Ameerikas koitis helge päev. Seda seni, kuni koletu mõrv sooritati.
26.aprill 1986, kui Tšernobõlist sai Bõl.
Seda ka tahate mulle kaela määrida?
Otsige Vovat, kes tegi sealses koolis katseid lõhkeainetega.
Ilmselgelt pidu pidasin. Et aga sampusekorgi paugatus selle ahelreaktsiooni vallandas... No kuulge! Tulge mõistusele!
23.august 1989, kui koostati tollal maailma suurimat inimketti.
Sellest vaikin.
Miks?
Idee iseenesest oli väga hea, aga teostus lonkas sittamoodi.
Ah olgu.
Ma räägin siis.
Lelle kanti juhtus olema meie hõivatav piirkond, sinnasaamine oli omaette ooper, sealt tagasisaamine oli hullem kui härjaila.
Kuigi bussis oli kaks neidist, kes üritasid bussirahva meeleolu üleval hoida oma blondiininaljadega. Kaua siis nendegi suud käisid, kui bussisolijad ei läinud kaasa.
Kõik sumbus, kui mustjasse uttu.
Ilmselt neidised leidsid eestlaste põhiolemuse algpõhjuse, mlle üle on paljud teadlased terves ilmas vaielnud, uurinud ja puurinud.
See korralagedus logistikas asetas mu Plönni ja Rahvarinde-vastaste hulka.
Sõnagi lausumata läksin ma rahvuslaste liigasse, kus ma seniajani toimetan.
28.september 1994, kui uppus RoRo-tüüpi alus nimega M/S Estonia.
Vat seda massimõrva ma oma kaela peale ka ei võta.
Omanikud ja kapten(id) vastutagu selle eest ise.
Hommikul keerasin teleka lahti, et lugeda teleteksti uudiseid...
Järelikult olin kodus.
31.august 1997, kui Diana autoavariis kihutamise tagajärjel hukkus.
Millal ükskord teile kohale jõuab, et mina pole ka sellega seotud?
Küsige Briti saatkonnast, kas mul oli viisa vormistet?
Vananev vananaistesuvi oma võrksukkade ja meigitud paksu mingikorraga lõi briti paparazzod oimetuks.
Mind ta ei püüdnud.
Aastavahetus 2000 – olin pidus, soovisin head aastavahetust, jõin viskit ja viina...
11.september 2001, kui langesid kaksiktornid...
Loodate, et näkkab või? Lollide lohutus.
Vist kodus olin tookord.
Ma ei tea, mis mind sel päeval teleka ette tõmbas ja puldiga rootslaste SVT4 kanalile vajutama sundis, aga ilmselt olin esimesi, kes nägi siin regioonis, kuidas lennukid tornidesse sisse sõitsid.
25.juuni 2009, kui popikuningas Michael Jackson pääses taevastele lavalaudadele.
Ei vea ka seekord teil.
Ravisin jaanijärgset pohmelust õllega.
Ning niitsin muru. Mootorvikatiga ja muruniidukiga.
Eila, 25 jaanuar 2010?
Nipiga küsimus või?
Nõuan ahvukaati...
Nende küsimustega kraapisite armid mu mälu haavadelt...