Oh jah...
Nõnna ilus ilm oli.
Et lausa kutsus teine toast välja.
Käisin mitu korda lund rookimas ja samaaegselt ka päikest võtmas.
Mitte nii nagu suvel, kus niudevöö mu puusa ehib.
Aga hämmastaval kombel hakkas peagi mul üsna soe.
Ainult sõrmeotsad andsid märku, et kobi tuppa neid soojendama.
Mnjah.
Näha, kuhu soojus kadus.
Ikka sinna, kus niigi soe – ega küll küllale liiga tee...
4 kommentaari:
Oli jah. Eile tulime suusatripilt tagasi, siis metsast väljudes, lagendikule jõudes oli toosama välu koos oma üksiku puu, eesmineva koera tekitatud üksiku rajajälje ning eelkõige kuidagi tabamatu tekstuuriga lumevaibaga midagi sürreaalset. On neid talvesid ja ilmasid juba nähtud, aga säärast ilu näeb harva.
Ja täna, tund tagasi tulime ka suuskadega metsa juurest künkalt alla, siis oli lumepind nii sile ja ümbritsev hämarus ei andnud laskumisel kah mingit pidepunkti, mis annaks märku, et sa liigud. Pealampi otse jalge ette suunates ja suusaninadelt ülespaiskuvat lund nähes said alles aru, et liigud :o) Nii pehme libisemine oli.
Ei, mul pole sellele talvele küll midagi ette heita :o)
Peris korralik tali ikkagi. ;)
Muide, üleeila ommiq sain talvise vikerkaare jupi pildile püütud.
Suht sürr teine minu meelest.
Mõtlen veel, kas riputan seia üles vai mette...
Võiks ju küll... vikerkaart jupikaupa jagada...
:D
Arvad?
Eks ma püüan meeles pidada.
Postita kommentaar